Kas kalad tunnevad valu? Viimased uuringud – jah, kalad tunnevad valu

Kas kalad tunnevad valu? Viimased teadusuuringud tõestavad, et kalad tunnevad valu ja samuti kaladele on valus ja piinarikas lämbumine.

Inimesed on uskunud, et kalad ei ole mitte midagi muud, kui veekogudes ujuvad toitvad valguallikad, mille närvisüsteem ja ajustruktuurid ei ole piisavalt keerulised, et kogeda valu nii, nagu seda teevad linnud ja imetajad s.h. inimesed. Selliste uskumuste tõttu koheldi kalu ebainimlikult ja seda tehakse siiani, eriti tööstusliku kalatööstuse poolt.

Teaduslikud tõendid on aga viimastel aastakümnetel neid müüte osalt ümber lükanud ja järjest rohkem lisandub uusi sarnaseid uuringuid, mis kinnitavad, et kalad tunnevad valu, aga vaatamata sellele ei ole jõutud ühisele järeldusele ning vaieldakse ka selle üle, et isegi kui kalad tunnevad valu, kas nad kogevad valu samamoodi.

Samuti pidevalt areneva ja täieneva neurobioloogia abil on avastatud kalade keerulised närvisüsteemid, valuretseptorid ja kalade kohandumine valule. Aga siiski on ka mõningaid uuringuid, mis leiavad, et kalad ei tunne valu, kuna nende ajustruktuur ei ole piisavalt arenenud või vähemalt ei tunne valu nii nagu imetajad ja linnud.

Järgnevatele küsimustele proovimegi anda vastuseid, kas kalad tunnevad valu, mida on erinevad uuringud leidnud ja järeldanud. Olgu ka etteruttavalt öeldud, et vaatamata sellele, kas kalad tunnevad valu või mitte, tuleks siiski kalu kohelda väärikalt ning kõik kaasavõetavad kalad koheselt surmata, mitte tekitada neile stressi ja jätta maapeale lämbuma. Ka see on üks jätkusuutliku püügi põhimõte.


Kas kalad tunnevad valu?


Bioloog Victoria Braithwaite ütleb oma raamatus Do Fish Feel Pain? (Kas kalad tunnevad valu?), et on tõendeid selle kohta, et kalad tunnevad valu ja tunnevad valu samamoodi, kui näiteks linnud ja imetajad.

Erinevalt imetajatest kalad valuaistingut tunnetades ei häälitse kuuldavalt ega tee grimasse, kui näiteks konks nende suust välja tõmmatakse, kuid siiski nende käitumine annab tunnistust nende kannatustest ja piinadest.

Näiteks Braithwaite ja nende meeskond avastas, et valuaistinguid tajudes muutus kalade käitumine – kalad kaotasid söögiisu, nende lõpused töötasid kiiremini ja nad hõõrusid kahjustatud piirkondi vastu erinevaid esemeid.

Neurobioloogid on juba ammu kinnitanud, et kaladel on närvisüsteem, mis registreerib valu ja reageerib sellele. Kaladel, nagu ka teistel arenenumatel selgroogsetel, toimub neurotransmitterite ehk virgatsainete nagu näiteks endorfiinide süntees, millel on valuvaigistav toime ja peamine eesmärk valu leevendamine.


Kaladel on närvisüsteem ja valuretseptorid


Ühes uuringus vaadeldi vikerforelli peaosa, leides mokkadel, lõualuudel ja silmade ümbruses 22 retseptorit (notsitseptor), mis on seotud valuga. Notsiseptor on valuretseptor, mille ärritamine kutsub tavaliselt esile valuaistingu ning sellised retseptorid on kaladel olemas ehk tõenäoliselt kalad tunnevad valu, vähemalt mingil juhul.

Kuigi kaladel ei ole samasuguseid ajustruktuure kui inimestel või teistel imetajatel, siis tuleb vaadata kalade käitumist ja füsioloogiat, mitte ainult anatoomiat, sest aju võib areneda erineval viisil.

Viimaste aastate arvukad uuringud on näidanud, et kalad tunnevad valu ja reageerivad sellele. Näiteks ajakirjas Smitshonian avaldati täispikk artikkel pealkirjaga, It’s Official: Fish Feel Pain (See on ametlik: kalad tunnevad valu), kus räägiti põhjalikult kalade valust.

Täpsemal, kui vikerforellide mokkadesse süstiti äädikhapet või mesilasmürki, lõpetasid forellid söömise, kiikusid akvaariumi põrandal edasi-tagasi ja hõõrusid mokkasid liiva sees või vastu akvaariumi seinu. Kaladele, kellele süstiti kahjutut soolalahust, seda ebanormaalset käitumist ei ilmnenud.


Kas kalad tunnevad valu, kui nad veest väljas olles lämbuvad?


Veest väljas olevad kalad ei saa hingata ning nad lämbuvad, kogedes väga aeglast surma. Kas lämbumine on kaladele valus ja stressirohke või valu puudub ning kalad ei saa aru peagi saabuvast surmast?

Nii nagu uppumine on valus inimestele, on uppumine tõenäoliselt valus ka kaladele. Sellised ühendid nagu kortisool – stressiga seotud hormoon – võivad märkimisväärselt suureneda perioodidel, mil kalad on veest väljas.

Nii nagu uppumine on valus inimestele, on uppumine tõenäoliselt valus ka kaladele.

Kalade pikka lämbumiskannatust süvendab veelgi, kui kala on saanud püügi käigus vigastada, mis on tavapärane, arvestades kasutatavaid püügimeetodeid kaubanduslikus kalapüügis kui ka mingil määral kaldalt harrastuspüügis.

Seega tõenäoliselt lämbumine on kaladele samasugune piinarikas protsess nagu uppumine inimesele. Kui inimese uppumine kestab mõned minutid, siis kalade puhul suudavad mõned kalad olla maapeal teadvusel tunde, mis võib tähendada kalale väga pikka ja piinarikast surma.

Linaskid sumbaga veest välja võetuna. Kuna kaladele on lämbumine valus ja piinarikas, siis pärast kalade maapinnale tõstmist kalad, mida ei plaanita kaasa võtta võimalikult kiirelt vabastada ning ülejäänud kalad, mida soovitakse kaasa võtta, koheselt surmata.


Uuringud, et kalad tunnevad valu


Opioidisüsteem ja valuvaigistite toime

Opioidid on looduslikud keemilised valuvaigistid, mis tekivad meie kehas valuga kokku puutudes. Sama süsteem on olemas enamikul imetajatel.

Kalade opioidisüsteem on hämmastavalt sarnane imetajate omaga, nii et kalu kasutatakse sageli sõltuvuse ja võõrutusnähtude testimiseks. Kuid me ei mõista ikka veel, et nad võiksid tunda meie omaga sarnast valu.

Sebrakalade peal läbiviidud uuringud on näidanud selgeid käitumise muutusi potentsiaalselt kahjulike stiimulitega kokkupuutel. Samad uuringud näitavad ka, et kui kaladele manustatakse valuvaigisteid (valuvaigistid nagu morfiin, aspiriin või lidokaiin), on need käitumismuutused täielikult ära hoitud.

Kaitserefleksid

Paljud uuringud on täheldanud kalade käitumises muutusi, kui nad puutuvad kokku potentsiaalselt kahjulike stiimulitega. Paljude liikide, sealhulgas vikerforelli ja sebrakala kohta tehtud uuringud on näidanud, et nende käitumine muutus dramaatiliselt, kui neile süstiti huultele mürgiseid kemikaale.

Vikerforell avaldas kaitsereaktsioone, nagu kiikumine küljelt küljele oma rinnauimedel ja huulte hõõrumine kruusas.  Samas valuvaigistava morfiini manustamine vikerforellile vähendas oluliselt nende kaitsereaktsioonide ilmnemist.


Veel huvitavaid uuringuid


Näiteks Carl Safina oma artiklis Fish pain: A painful topic (Kala valu: valus teema) esitas huvitava küsimuse:

«Kui kalad ei tunne valu, siis miks on astelraidel puhtalt kaitseeemärgil sabadel astel mürgiga? Raide ürgsed vaenlased on vees elavad röövkalad. Ja miks on paljudel kaladel teravad kaitsvad uimed, mõned ka mürgised, mis tekitavad valu? Need ei asjad ei arenenud evolutsiooni käigus igaks juhuks põhjusel, et miljoneid aastaid hiljem arenevad mõistusega inimesed ja leiutavad seejärel akvalangi. Kui kalad reageerivad “kahjulikele” stiimulitele lihtsalt alateadlikult, näiteks torkele, mitte valule, siis miks ei piisanud evolutsiooni käigus lihtsalt teravast torkivast ogast? Miks on lisatud ogale juurde ka kipitav mürk?»

Oma artiklis Carl Safina kirjutabki, et aju ainsaks põhjuseks tekitada valu on puhas ellujäämisfunktsioon – valu aitab loomadel vältida ja eemalduda stiimulitest, mis võivad neid kahjustada. Aga probleemiks jääb, et mõned teadusuuringud väidavad, et valu tunnetamise eest vastutab evolutsiooniajaloo mõttes kõige noorim ajuosa neokorteks.

Selle teooria järgi organismidel, kellel puudub neokorteks, siis need organismid valu ei tunne. Aga siis tekib küsimus, et miks miljoneid aastaid enne neokorteksi välja arenemist on nii taimed kui ka loomad investeerinud evolutsiooni käigus just kaitefunktsioonidesse ja käitumismustritesse, mille eesmärk on tekitada valu.

Samuti astelrai näitel arenes mürgine astel välja, mille peamine eesmärk on tekitada vastases valu, miljoneid aastaid varem, kui tekkis evolutsiooni käigus planeedile esimene neokorteksiga organism. Seega tõenäoliselt on see kõik seotud valuga ning ka ürgsemad selgroogsed, kellel puudub neokorteks tunnevad valu, reageerivad sellele ja üritavad seda ka vältida.

Astelrai sabaots on varustatud astlaga, mis lisaks on ka mürgine. Mürk ei ole tappev, vaid tekitab valu. Astealrai põlised vaenlased on ainult kalad (haid), siis kui kalad ei tunne valu, siis milleks peaks evolutsiooni käigus astelrai astel olema varustatud veel mittesurmava, vaid valu tekitava mürgiga?

Näiteks mitmed loomad, kalad kui ka muud elusorganismid sealhulgas taimed kasutavad erksaid värve, et hoiatada potentsiaalseid kiskjaid, et neil on ärritavad karvad või nad on mürgised ning seetõttu ka kiskjad väldivaid neid. Hoiatusvärvid peavad olema ka päriselt tagatud tegeliku kahjuga või see ei töötaks.

Oleks ju täiesti mõeldamatu, et kiskja loobuks mõnusast suutäiest tänu ainult värvile, mitte sellele ebameeldivusele ja valule, mis sellega kaasneb. Selle põhjuseks tundub olevat valu, mis hoiab kiskjaid vältimaks sellist suutäit.

Seega nõelad, okkad, hammustavad ektoparasiidi ja nii edasi on äärmiselt laialt levinud ja seega valu tajumine on ilmselt väga iidne ja väga laialt levinud, sealhulgas ka kalade hulgas.


Kuidas leevendada kalade valu?


Kuna kõik märgid viitavad sellele, et kalad tunnevad valu ja veest väljas oleva kala lämbumine on piinarikas protsess, siis iga harrastuskalur saab teha omalt poolt paljugi, mis on üks jätkusuutliku püügi põhimõtteid.

Kui kala ei soovita kaasa võtta või kala on alamõõdus, siis kala tuleks võimalikult ohutult konksu või landi otsast vabastada ning hoida veest väljast võimalikult vähe aega. Vabastava kala mitte puudutada kuiva käega, vaid enne kala puudustamist kätt niisutada veekogu vees.

Kui kala soovitakse kaasa võtta, siis kala surmata koheselt, äärmisel juhul hoida sumbas, aga pärast sumbast vabastamist, koheselt kalad surmata.

Veelkord soovime rõhutada, et eriti hoolas tuleb olla alammõõdus kaladega ja kaladega, keda vabastatakse. Kalad, mis võetakse kaasa, surmata esimesel võimalusel ja mitte jätta kalu kaldale või jääaugule lämbuma ja surnuks külmuma, mis on kaladele tõenäoliselt väga piinarikas protsess.

Kalade surmamiseks on igas normaalselt varustatud kalapoes müügil kalanuiad, mida tuntakse nime all ka preester, mis tuleneb ingliskeelsest sõnast priest. Tegu on kerge ja efektiivse vahendiga, millega saab kala silmapilgselt surmata.


Korduma kippuvad küsimused


Kas kalad tunnevad valu?
Tõenäoliselt jah. Kui varasemalt arvati, et kalad ei tunne valu, siis järjest rohkem uuringuid kinnitab, et kalad siiski tunnevad valu.

Kas kalad tunnevad valu, kui nad lämbuvad?
Nii nagu uppumine on valus inimestele, on uppumine tõenäoliselt valus ka kaladele. Kuna aga osad kalaliigid võivad veest väljas elada tunde, siis võib nende lämbumissurm olla väga pikk ja piinarikas.

Kas kalad tunnevad valu samamoodi nagu inimesed?
Seda, kuidas kalad valu tunnevad ja kas nad tunnevad valu nagu inimesed, siis sellele praegu ei osata veel vastata.

Kuidas kalastajana leevendada kalade valu?
Kalastajana kalade valu leevendamiseks vabastada kalad võimalikult kiirelt. Kui soovitakse kalad kaasa võtta, siis surmata kalad koheselt ja mitte jätta kalu kaldale lämbuma.

Sulle võib veel meeldida...